Selgitab välja õppija arengu- ja õpivajadused, sh võtmepädevuste osas, lähtudes õppija eripärast ning arvestades varasemat õpi- ja töökogemust, kaasates õppijaid ja kolleege.
Õppija arengu- ja õpivajaduste väljaselgitamine on kutseõpetaja professionaalse tegevuse keskne osa, kuna see loob aluse eesmärgipärasele, õppijat arvestavale ja tulemuslikule õppetööle. Lähtun oma õpetajatöös põhimõttest, et õppijad on erineva eelneva õpi- ja töökogemuse, motivatsiooni, oskuste ning võtmepädevuste tasemega, mistõttu vajavad nad diferentseeritud lähenemist.
Õppija arengu- ja õpivajaduste kaardistamisel kasutan mitmekesiseid meetodeid, sealhulgas diagnostilisi küsimusi, arutelusid, praktilisi ülesandeid ja vaatlust. Erilist tähelepanu pööran õppija varasemale kogemusele erialases kontekstis, sest kutseõppes on õppijate seas nii noori, kes tulevad üldhariduskoolist, kui ka täiskasvanud õppijaid, kellel on varasem töökogemus energeetika või sellega seotud valdkondades. Varasemate teadmiste ja oskuste arvestamine aitab vältida üle- või alahindamist ning toetab õppija enesetõhususe kujunemist (Knowles, Holton & Swanson, 2015).
Õppija võtmepädevuste, sh suhtlemisoskuse, probleemilahendusoskuse, õpioskuste ja digipädevuse taseme hindamine toimub õppeprotsessi loomuliku osana. Kasutan selleks rühmatöid, praktilisi situatsioone ja refleksiooni, mis võimaldavad õppijal iseenda arengut teadvustada. Selline lähenemine on kooskõlas sotsiaalkonstruktivistliku õpikäsitlusega, mille kohaselt kujunevad teadmised ja oskused aktiivse osalemise ning sotsiaalse suhtluse kaudu (Vygotsky, 1978).
Oluliseks pean õppijate teadlikku kaasamist oma õpivajaduste ja õppimisviiside sõnastamisse. Iga uue õppeaine alguses küsin õppijatelt, kuidas nad enda hinnangul kõige paremini õpivad (nt kas praktiliste tegevuste, visuaalsete selgituste, arutelude või iseseisva töö kaudu). See loob aluse õppijat arvestavale õppeprotsessile ning aitab mul valida sobivamaid õppemeetodeid ja -vahendeid. Lisaks on õppijatel võimalus kogu õppeperioodi vältel anda jooksvalt tagasisidet õppe sisu, tempo ja kasutatavate meetodite kohta, mis võimaldab vajadusel õppetööd paindlikult kohandada. Selline lähenemine toetab õppija vastutuse, autonoomia ja eneseregulatsiooni arengut, kuna õppija on aktiivne osaline oma õppimisprotsessi kujundamisel (Zimmerman, 2002). Õppija hääl ja kogemus on minu jaoks oluline sisend ka edasise õppetöö planeerimisel.
Kokkuvõttes käsitlen õppija arengu- ja õpivajaduste väljaselgitamist pideva ja dünaamilise protsessina, mis ei piirdu õppe algusega, vaid kestab kogu õppeperioodi vältel. Selline lähenemine võimaldab kujundada õppijat toetava, paindliku ja eesmärgipärase õppetöö, mis arvestab õppija individuaalset arengut ning kutseõppe eesmärke.
Knowles, M. S., Holton, E. F., & Swanson, R. A. (2015). The Adult Learner: The Definitive Classic in Adult Education and Human Resource Development (8th ed.). Routledge.
Vygotsky, L. S. (1978). Mind in Society: The Development of Higher Psychological Processes. Harvard University Press.
Zimmerman, B. J. (2002). Becoming a self-regulated learner: An overview. Theory Into Practice, 41(2), 64–70.