Püstitab õppe eesmärgi lähtuvalt õppekava ja mooduli õpiväljunditest, arvestades võtmepädevusi ja eriala- ning üldõpingute lõimingut
Õppetegevuse kavandamine on kutseõpetaja töös väga vastutusrikas ja oluline tegevus.
Varasemast käsitleti õppetööd ja kasvatustööd eraldi didaktika ja kasvatustööna, aga nüüdisaegne arusaama kohaselt omandatakse õppeaine teadmised ja oskused ning sotsiaalsed pädevused samade psühholoogiliste õppeprotsesside vahendusel. (Krull, 2001)
Kutseõpetaja kohus on peale enda aine õpiväljunditega koos õpetada ka võtmepädevusi. Mina õpetan enda ainete kaudu: enesemääratluspädevus; õpipädevus; matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogialane pädevus; digipädevus.
Õppimist toetav õpetamine aine raames viisin koos teise üliõpilasega läbi minitunni teemal Lev Võgotski teooriad, kus pidime tunni teemast tulenevalt kirja panema õpiväljundid. Minu hinnangul saavad õpilased tunni kulgemist paremini jälgida kui neile on antud konkreetsed õpieesmärgid.
Peale aastast koolis õpetajana töötamist andis kooli juhtkond mulle ülesandeks luua enda õppeaine, mis kuulub füüsika moodulise ning mille pikkus on 35 tundi. Ühe tunni pikkus on 45 minutit. Aine – Praktiline elekter – üldised suunad kooskõlastasin juhtkonnaga.
Elektriosa õpitakse ka füüsika kursustel, mistõttu arutasin füüsika õpetajatega kuidas minu ainet saaks lõimida nende õpetatavate füüsika kursustega. Kuna nende tunnid on rohkem teoreetilised ja arvutuslikud siis panen enda tundides suuremat rõhku praktiliste tööde tegemisele, et õpilased saaksid käelised oskused elektriskeemide kokku panemisel.
Õpilased saavad panna kokku elektriskeemid ning kontrollida kas kehtivad Ohmi, Kirchoffi I ja Kirchoffi II seadused.
Enda loodud aine õpetamisest sain niivõrd suure eduelamuse, et saatsin juhtkonnale teise enda õppeaine üldised suunad, mis kooskõlastati ning septembris alustasin kahe enda loodud õppeaine õpetamist. Teine õppeaine – Robootika – on samuti 35 tundi. Ühe tunni pikkus on 45 minutit.
Mõlemad minu õppeained on kooli tööplaanis ning on arvatud koolieksamisse. See tähendab, et gümnaasiumi lõpueksami piletites on minu poolt koostatud küsimused mõlemast õppeainest. Koolieksami ettevalmistus, õpilaste konsulteerimine ja teiste õpetajatega koostöö. Eksamikomisjoni moodustavad kõik õpetajad, kelle ainete alusel on eksam loodud ning kõigil komisjoni liikmetel on õigus küsida eksamineeritavalt õpilaselt küsimusi olenemata eksamipiletist.
Valib õpiväljunditest, sihtrühmast, õppija eripärast ja lõimingust lähtuvalt õppemeetodid
Seda kompetentsi näitan ülikooli Õppimist toetav õpetamine aine raames antud minitunni näitel.
Minitunni sihtrühmaks olid teised kutseõpetaja esimese kursuse üliõpilased, kellest enamus on tegevõpetajad. Peale tunni läbiviimist saime teistelt üliõpilastelt tagasisidet, et oma õpetajatööd veel paremaks muuta.
Planeerisime selle tunni Gagne õppeühikute mudeli järgi (Krull, 2001) ja valisime teise esitajaga õppemeetodideks: küsimuste küsimine, loeng, video, grupitöö koos selle esitlemisega. Tunni läbiviimise aeg oli väga piiratud (tund kestis 30 minutit) oli vaja tunni sisu väga hästi planeerida ning tunni ajal jälgida kella. See andis kogemuse ka klassi ees olles vajadusel kiirendada või aeglustada tunni läbiviimist.
Tunnikonspekti koostamisega saab kutseõpetaja jälgida, et kõik selleks tunniks planeeritud teemad saavad õiges järjekorras läbitud. Hästi koostatud tunnikava alusel saab ka teine õpetaja antud tunni läbi viia.
Peale enda tunni läbiviimist saime kogeda teiste gruppide minitunde ning seega proovida erinevaid meetodeid nt ajurünnak, suminarühmad, debatt, paneel jne. Kutseõpetaja peab iga kogemuse korral mõtlema, kuidas ma seda enda õpilastega teha saan.
Minu hinnangul on väga oluline, et kutseõpetaja viib tunni läbi vajadusel mitu korda enne kui seda teha klassis, et leida üles oma tunnikonspektis, materjalides ja esinemises kitsaskohad mida tuleb parandada, et lõplik tulemus oleks võimalikult hea. Samuti on ääretult tähtis, et kutseõpetajal on kogunenud piisavalt suur kogemuste pagas, millest tuua õpilastele elulisi näiteid, kus konkreetset õpitavat reaalses elus vaja läheb.
Valib õppetööks asja- ja ajakohase õppevara, lähtudes õpiväljunditest ja õppija eripärast, tagab õppematerjalide õigeaegse olemasolu vastavalt organisatsiooni töökorraldusele
Põhimõtteid õppetöö korraldamiseks nii, et see oleks õpilast arendav, aitab rakendada L. Võgotski kasutusele võetud potentsiaalse arenguvaldkonna mõiste. Potentsiaalne arenguvaldkond on defineeritud kui õpilase tegeliku ning potentsiaalse mõtlemis- ja arutlustaseme vahe. Arengu kindlustamiseks tuleb õppeülesanded valida ja õppetöö korraldada nii, et need kutsuksid õpilastes esile mõtlemisprotsessid, mis ületavad nende iseseisva arutlustaseme. (Krull, 2001)
Esitluse slaidide tegemisel tuleb jälgida, et ei koormaks slaidi üle, mis tähendab, et parem on vähem teksti, veel parem kasutada pilte/skeeme ning kutseõpetaja räägib ja seletab juurde.
Minitunni läbiviimiseks valisime õppevaraks: slaidid ja töölehed. Igal töölehel oli üks küsimus (kokku kolm küsimust) millele grupp vastust otsis ning neid pärast esitles:
1) Kas klassid peaks koostama vastavalt õpilaste arengutasemele või panema ühte klassi erineva arengutasemega õpilased (lähtudes lähima arengutsooni põhimõtetest)? Põhjenda miks nii arvate?
2) Kuidas koolikeskkond kasutades lähimat arengutsooni meetodit saab aidata õpilastel paremini õppida?
3) Kuidas olete ise kasutanud lähimat arengutsooni oma õpilastega/lastega (mõelge enda tööle õpetajana või lapsevanemana)? Tooge näiteid!
Planeerib õpiväljunditest lähtuva, õppija eripära arvestava hindamismetoodika
N. Gage ja D. Berlineri (1998) õppeprotsessi organiseerimise mudeli kohaselt on õppe- ja kasvatustöö viimaseks etapiks hindamine ning tagasiside hankimine plaanitud õppe- ja kasvatustöö õnnestumisest. Sellises kontekstis omandab hindamine õpetajale hoopis laiema tähenduse, hõlmates nii õpilaste õpitulemuste, terve klassi õppe- ja kasvatustöö tulemuste kui ka õpetaja enda tegevuse ja langetatud otsustuste hindamist. (Krull, 2001)
Õppimist toetav õpetamine – raames koostasime rühmatööna hindamismudeli, kus on leitav hindamisülesande üldinfo ja hindamismudel tabeline, kus on näha milliste kriteeriumite täitmisel hinne kujuneb.
Minu hinnangul on kutseõpetajal vajalik omandada hindamismudelite koostamise oskus, sest korrektselt koostatud hindamismudel annab õpilasele kindluse, et ta teeb oma tööd õigesti ning vastavalt õpetaja poolt koostatud kriteeriumitele. Mudeli olemasolu korral saab õpilaste töid hinnata ka asendusõpetaja, sest kõik kriteeriumid, millele peab õpilase töö vastama on toodud.
Maandus ja alajaamad – ainete hindamismetoodikaks on õppekava lõpueksamil hea tulemuse saavutamine.
Praktiline elekter – õpilane saab kolm kontrolltöö kaaluga hinnet. Hinne 1 – vabakava teema esitlus; hinne 2 – praktiliste tööde tegemine, kus hindan praktilisi töid ühiselt mitte igat tööd eraldi ning õpilased kaitsevad enda praktiliste tööde aruandeid; hinne 3 – ainet kokkuvõttev kontrolltöö.
Robootika – õpilane saab kolm kontrolltöö kaaluga hinnet. Hinne 1 – vabakava teema esitlus; hinne 2 – praktiliste tööde tegemine, kus hindan praktilisi töid ühiselt mitte igat tööd eraldi; hinne 3 – ainet kokkuvõttev suuline seminar.
Analüütilised mudelid on informatiivsemad ja kergemini jälgitavamad, kus tuuakse soorituse tase välja üksikute punktidena või teatud gruppidena. (Jürimäe et al., 2014)
Hindamismetoodika järgi jagan Praktilise elektri ja Robootika õpilased kolmeks:
1) Õpilased käivad tundides kohapeal. Neile kehtib tavapärane hindamismetoodika ehk kõiki õpilasi hindan samadel alustel ühtemoodi;
2) Õpilased kes käivad tundides kohapeal, kuid ei osale teistega koos õppetöös. See rakendub siis kui õpilase teadmiste ja arengu tase on suurem kui tundides õpetatav materjal. Näiteks üks õpilane koostas/kontrollis teistele õpilastele antavaid õppematerjale ning aitas õpilaste muresid lahendada – käitus abiõpetajana. Teine õpilane programmeeris uut makselahendust.
3) Õpilased kes ei käi tundides kohapeal ning nad on kodus individuaalsel õppel. Nendega lepime õppeaine alguses igakord tingimused kokku ning tavaliselt on need erinevad eelmisest kahest rühmast vastavalt konkreetse õpilase eripärast.
Kui õpetaja antavad ülesanded, nende töötulemuste hindamine ja võimaldatav autonoomia sisendavad õpilastesse usku iseendasse ja eneseväärikust, õpivad nad meeleldi ning on valmis ka ainekavaväliseks tegevuseks selle õpetaja käe all. (Krull, 2001)
Minu hinnangul on see, mille poole peab liikuma iga kutseõpetaja. Ise olen selle poole teel, millest annab ka tunnistus see, et õpilane valis mind enda uurimustöö juhendajaks.